Mont St Michel

Alustasime teekonda Loode-Prantsusmaa poole, sihiks Normandia. Ööbimiskohti ette broneerinud ei olnud, sellesama vabaduse pärast. Ei tahtnud kindlat graafikut.
Kämpingud loomulikult kõik täis, telke püsti panna ka ei tahtnud kuna vihma sadas ja oli veidike jahedam. Leidsime siis ühe noortehosteli. Ok, peaasi et katus pea kohal. Nalja saime ikka korralikult, kuna tädil ei olnud võimalik meid ühte tuppa panna. Sugude kaupa tuli asetseda erinevatesse tubadesse. Isegi see ei lugenud et kaasas oli üks abielupaar. Niikaua me seal irvitasime kuni tädil sai siiber ja loobudes meie moraalse kõlbluse kasvatamisest lubas meid ühte tuppa elama.

Noortehostel. Pilt Liina albumist.

Järgmisel päeval läksime avastama saarekindlust Mont St Michel’i. Tundus olevat võrratu koht, kuid kuna seal oli massides inimesi, siis see ärritas mind ja ma ei suutnud seal laveerida ega avastamisretkele minna. Lisaks sadas vihma, kuid nt looduses vihm mind ei sega. Küll aga rahva seas olles.
Kaaslasi oodates istusime hoopis ühte söögikohta, sõime galette’sid ja jõime cappuccinot ja veini. See juba sobis ja tuju läks heaks. Ostsin paiga kohta jällegi raamatu ja tudeerin seda omaette koduses rahus.

Kohale jõudes tervitas meid selline ilm. Pilt Liina albumist.
Et suhteliselt ärritav vaatepilt. Tahaks rahus huvitavaid kohti avastada ning ei mõista üldse kuidas seal nii palju inimesi sai olla. Kas iga päev sama nali? Kas inimesed selle hulga juures otsa ei saa? Üksikuid pilte õnnestus teha ja vaid objektidest mis kõrgel. Et inimesi peale ei jääks.

Vihma aina kallab... Kõik on vihmatriipudest hall...

Nii juba läheb;)
Ainsaks subjektiks mida õnnestus pildistada ilma masside juuresolekuta, olid haigrud rannal. Ilusad linnud

Interneedusest otsisin kah paar iseloomulikku pilti. Endal selliseid teha ei õnnestunud. Tõusu ja mõõna vahe on 10 meetrit.

Mõõna ajal pääseb vabalt kuiva jalaga saarekesele