Hüvastijätt

Edasi viis teekond Saksamaale. Seal hämmastasid meid kempsud, kus prill-laud peale kasutuskorda tiirles ringi ja puhastati põhjalikult koos hilisema kuivatusega. Ida-Euroopa turistidena vahtisime prill-laudu nagu mõnd atraktsiooni:DDD

Pühapäeval jõudsime Prantsusmaale. Bonne'i linnakeses pidasime armsa pikniku värske grillkana ja croissantidega. Lebasime, sõime ja lugesin mitu head tundi. Ülejäänud rahvas tuuritas tublilt mööda linna.

Prantslastega on jah see veider teema, et kui küsid neilt midagi nende omas keeles, siis vigasest keelekasutusest hoolimata lähevad nende näod sellist rõõmu täis et anna olla. Kuigi ka inglise keelega saab seal tegelikult suurepäraselt pea kõikjal hakkama.

Pühapäeva lõunal panime ülejäänud rahva Prantsusmaal keskmassiivis asuvas Taizé kloostris maha. Olen ka mina viiel suvel oma nädalaid seal veetnud, kuid seekord ma sinna ei jäänud, kuna R-ile oleks sealviibimine tõenäoliselt raskeks osutunud. Minu jaoks on see rahu ja rahvaste sõpruse koht. Alati sealt naastes olin vähemalt pool aastat positiivsusega laetud ja täis tohutut headust ning mind ei kõigutanud ükski olmemure.

Samas – igaühele oma ja kellegi usulised arvamused ei saa ju suhtes määravaks osutuda. Meil õnneks pole need kunagi omavahelisi arusaamatusi tekitanud. Inimene on ju ikka sama. Oluline on oma arvamusi selles vallas mitte presenteerida, kui teine ei küsi ja neil teemadel arutlemiseks ettepanekut ei tee.

Edasi võtsime suuna Prantsusmaa, Itaalia ja Shveitsi ristumiskohas asuva Chamonix linnakese poole. Mont Blanc’i jalamil, 1 km kõrgusel. Tuntud enamasti suusakuurordina.
Kiirtee Genfi kaudu oli väga hea ja kiire, enne seda sõitsime aga sadakond kilomeetrit mööda serpentiine. Megavaated... Leidsime idüllilise mägijärve Nantua’s, sinna tahaks ehk kunagi puhkama ja ümbrust avastama minna.