Vaade ülalt St Croix'le
Tüüpiline mina. Nagu hädapätakas kui vette lähen! Kui juba sees, siis ei taha välja tulla, kuid minemine on alati selline kus olevat vaja minust hulgi fotosid teha, kuna näen nii totakas välja:D 
Edasi suundusime serpentiine mööda mägedesse. Nojah.... Kiirus oli nii 20-40 km/h, kuna aina roni ja lasku ja järgmisele tasandile minekuks on pööre pea 180 kraadi. Piirdeid tee ääres väga vähe, enamasti vaata alla sügavikku. Kui vastu tuleb teine masin, siis tuleb vaadata et ikka mööda saad – nii kitsad olid teed. Aga me oma suure bussiga olime muljetavaldavad – ikka ju mass mõjub ja pisemad litsusid end kenasti kas kalju ligi või kuristiku servale, et me mööda mahuks:)
Väiksema masinaga soovitan sinnakanti minna. Me ikka piinasime oma bussi parajalt, kuna ei tahtnud venida, kuid väikese madala autoga on seal raudselt mugavam.
Aga vaated olid küll sellised, et me aina oigasime... Mulle ei avalda metsased mäenõlvad erilist mõju, küll aga vaimustun ma järskudest kaljuservadest, mis suubuvad sügavikku. Ja mägijõgi seal kõige põhjas kui valge lint. Kuna tegu on Euroopa suurima kanjoniga, siis võin kinnitada, et see kõik oli nii võimas et võttis tõesti hinge kinni. Seal sain aru et ma ikka kohe üldse ei ole linna-inimene – üheski popis linnas viibimine ei avalda mulle sellist mõju kui metsik loodus.
Ootamatult avastasime väikese kohviku keset mäge. Otse loomulikult pidime seal väikese eine võtma, niivõrd hunnitu vaade avanes. Tundus väga sürr sellises kohas einestada. Veel sürrimaks osutus hiigelsuur võileib (baguette), mille vahel muu hulgas oli ka lasu friikartuleid.... See selleks:)
Ühes veidi madalamas paigas avastasime rannakese, kus rahvas aega veetis. Kuna olin endale just ostnud hiigelsuure sinise ujumis-/tshillimisrõnga, läks see kohe käiku raftingu-vahendina:) Mägijõed on teatavasti kärestikulised ja kiire vooluga. Tohutult palju sõitis sealtkandist läbi raftingupaate. Nägime ka ümberminekuid ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Mingi hetk haaras R mu suure sinise rõnga ja ronis jupp maad ülesvoolu. Viskas end rõngasse kui tugitooli ja lasi kiirel voolul end keerutades allapoole kanda. Pagan kui lõbus see tundus olema! Igatahes tegi ta seda korduvalt... Aga kuna mägijõed on teatavasti ka sügavad, siis seekord mina raftingule ei saanud. Teatati, et enne pean ma korralikult ujuma õppima kui ta mu jõe peale keerutama laseb. Mina tshilligu seisvas vees. Ok, tegelikult tõsi ta ju on, kuna rõnga ümberminek polnud võimatu ja ma ju temast poole kergem ka. Seega siis ujumiskursused kavas...
Ise pelgab kõrgust, kuid ikka vaja servale ronida. Et kas kaljunukk otsustab just nüüd irduda või mitte.
Kanjoni põhjas lookles kärestikuline jõgi, kuhu ka meil asja oli:)
Hingemattev teekond oli. Autoaknast sai kõvasti klõpsitud, kuna peatumise kohti leidus väga vähe
Rafting. Vool oli ikka päris kiire. Vastuvoolu ujuda ei suutnud minu nähes küll keegi
Paat hakkab kummuli keerama!
Kummuli
Tüüpiline vaatepilt teel, kuid kuna niiväga meeldis, tuli hullupööra pildistada;)
Mäeserval olevast kohvikust avanes selline vaade. Kohe sealsamas teisel pool teed
Hotell oli meil taas õnnestunud. L’Ermitage. Eraldi privaatses koridoris, suur vannituba, suur tuba ja isegi diivan lisaks suurele voodile. Kõige erilisemaks oli aga terrass laua-toolide ja lamamistoolidega... Terrassi taga oli kõrgendik taimedega, seega seal liikumist polnud. Mõnusalt privaatne. Kui natukenegi hotellis olime, siis kippusin kõike terrassil tegema. Hoovis oli ka bassein, kuid sinna me iseenesest mõistetavalt ei jõudnudki.Reisil olid hotellid meie jaoks küll vaid ööbimiskohaks, kuid kuna me oleme suured mugavusehindajad, siis ikka eelistasime korralikke hotelle leida, mitte kuidagi ei viitsinud kämpingutes aega veeta, kui seal majakest ei saanud. Pane telk üles, võta maha jne. Tüütu. Reis oli siiski nautlemiseks ja oma eraldi nädalat me sellisena ka võtsime.
Õhtuks varusime hunniku juustu ja veini ning mõtlesime seda nautida öisel terrassil ritsikate siristamise saatel. Et mõelda kui romantiline ja puha. Mõtteks see jäigi, kuna õhtusöök, mida hotellis pakuti, oli niivõrd külluslik. Absoluutselt kõik oli ka äärmiselt maitsev, seega väärib äramainimist. Lisaks pudel veini ja kohe peale õhtusööki me lihtsalt kukkusime rajalt ja vajusime sügavasse unne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar