Laupäev, 8. september 2007

Taani ja Rootsi

Peale Amsterdami sõitsime Saksamaa ja Taani ühinemispaika. Telkisime kämparis, majakesi enam saadaval ei olnud.
Hommikul praamile. Väga suured praamid ja autod sõidavad ühtlase joana peale: kahes reas alumisele tekile ja kahes reas ülemisele. Keegi ei korralda parkimist, sõidad nagu mööda maanteed. 5 minutiga on praam täis. Mahasõit samamoodi. Ei mingit jokutamist!

Sai siis ka suur sild ära proovitud. Njah, oli ikka päris pikk:) Udune ilm ka ja oli veidike müstiline tunne. Ühtegi maalapikest ei näe, ainult sild mis läbi vati jätkub ja jätkub ja jätkub...

Pilt Liina albumist
Kopenhaagen. Rahvas läks kultuursete inimestena linna peale. Mina ja R, adrenaliinisõltlased nagu me oleme, kappasime Tivolisse. No ei saa ju seda võimalust vahele jätta, kui nii kohapeal oleme!
Oijahh...... Ameerika raudtee oli päris hea – ikka pea alaspidi, vahepeal vabalangemisse, siis spiraalina.... Kiiruseks oli 77km/h. Ja korralik keerutamine. Klippi saad näha siit. Mõnna! Sellel tegime kokkuvõttes 3 tiiru:) Fotorobot tegi pilte ka – et sellised näod olid siis:) Igasugu vahvaid oksepumpasid (nagu ma hulle keerutajaid kutsun) sai ka testitud. Eraldi mainimist väärivad aga veel 4 atraktsiooni. Üks oli mingi veider kiik, mis tekitas vabalangemist ja tõmmet, vabalangemist ja tõmmet. Ja kuna ta niimoodi rütmiliselt muudkui loksutas, siis ei saanud midagi teha – ajas hullumoodi naerma. Nii ma siis loksusin seal ja naersin ja naersin ja naersin. Lõpuks igatahes olid silmad naerupisaraist üle ujutatud:)

Üks oksepump oli selline (Youtubes'st leidsin kellegi video selle kohta, lõpus läheb paremaks). Osutus minu lemmikukatraktsiooniks, R aga ei tulnudki selle peale. Ajavat kõhu sassi. :DDDDDDD Selline pesumasina trumli tunne oli. Ja tunne, et ta ei lõpeta ega lõpeta! Maha tulles ma sirgelt igatahes kõndida ei suutnud.

Siis oli torn. Tõsteti meid aeglaselt linna kohale, kõik paistis meist allpool olevat. Seejärel kukkusime vabalangemisse. Tundus et see langemine ei lõpegi.... Mitte keegi ei karjunud enne kui langemine läbi oli ja tagasi üles põrkasime, kuna esimese langemise ajal on kõigil hing kinni:) Hiljem vaatasime teisi ka ja alati tuli esimene karje siis, kui esimene langemine läbi oli. Karm asi!
Torni tipus paistavad inimesed... Taaskord Youtube'i abil video siin.

Veel oli päris ärevusttekitav kiikumine linna kohal. Posti otsa tõmmatakse kiiged (80m kõrgusele) ja tiirutad siis seal linna kohal kõrgustes. Jaburaks teeb asja see, et ketid, mille otsas su iste kõlgub, on imepeenikesed. Täiesti mittekaitstud tunne on. Nagu lihtsalt keset õhku ripud. Oleks siis jäme kett või torud või midagi... Aga peenikesed ketid.... Brr!!!!

Siin pildil alles alustab tõusmist. Youtube'st leidsin mingi video ka selle kohta. Vaata siit.

Igatahes Tivolist jäi küll super mulje! Adrekasõltlase elu ei ole lihtne – ikka pead otsima kohta järjekordse annuse jaoks:)

Enne edasisõitu läksime ühiselt ka Merineitsit vaatama. Mina temani ei jõudnudki, jäin bussi raamatut lugema. Ma lihtsalt ei suutnud sinna lähedale minna, kuna meeletu rahvamass ümbritses teda. Mina aga olen massi-allergiline. Busside viisi peatus seal inimhorde. Ja kõik vahivad ühte kuju. Ja ronivad ligi ja näpivad teda. Nagu Liina oma blogis kommenteeris: "Miks on Merineitsi nii kurva näoga? Sest igasugu perverdid piiravad...".

Pilt Liina albumist

Rootsis olime ettenägelikult ühes kämpingus majakese broneerinud. Tore vanamemmeke pidas oma maadel kämpingut. Lahedalt vanamoodne oli! Mööbel, nõud, tekstiilid ja muu. Selline mõnus nostalgiline tunne.

Kommentaare ei ole: