Pühapäev, 9. september 2007

Ühineme teistega

Nii saigi meie eraldi nädal läbi. Oli küll algselt igasugu mõtteid veel mujalegi minna (Kataloonia, Andorra, Mercantour’i rahvuspark), kuid kuna ei viitsinud puhkust ratastel veeta, siis kui meile kusagil meeldis, siis sinna jäime spontaanselt pikemaks. Otsustasime käituda tunde järgi, mitte liiga palju planeerides. Ja see oli tegelikult ainuõige otsus:)

Võtsime suuna tagasi Taizé’le, et üks õhtu koos teistega laagris veeta ja pühapäeval ühiselt edasi liikuda. Kiirtee ei osutunud küll üldse mitte kiirteeks. Vahepeal istusime tunnikese ummikus. Egas midagi, jalad aknale ja vedelesime siis. 4 rida kõrvuti lihtsalt seisavad... Vahepeal teosammul edasi. Kui siis veidikene liikuma hakkas see mass, olime õnnelikud kui 60km/h kätte saime. Ja kui asi läks 80km/h peale, olime rõõmust puhta sõgedad. Kiirteel... Asi hakkas aina lahenema ja mingi hetk olime 110km/h alas ja liikusime ühtlase kiirendava massiga kaasa. Siis tabas meid tõsine üllatus, kuna vägagi kindlalt ei sõitnud me teistest kiiremini (polnud ju ruumigi), küll aga oli fotorobot just meid märganud ja tee kohal asuvale ekraanile ilmus tekst „070 MGH trop vite!“ (070 MGH liiga kiire!). Hea huumori koht küll, kuna reeglina oli kiirus 130-ne alas ikka kuni paarkümmend km/h üle (kiirtee ju) ja polnud mingit kobinat kusagil, ummiku laabudes ühtlases massis aga järsku trop vite:)

"Kiirtee". Kõik read seisavad... Üsna palju, eksju.
Laagrisse jõudes käisime tavapärasel kiirrongi-vaatlusel. Prantsuse TGV-d (train avec grand vitesse – rong suure kiirusega) on ju oma kiiruse poolest tuntud ja Taizé lähistel on üks betoonsild, mille alt need läbi kihutavad. Alati saab väike vein ja juust kaasa võetud ja ronge nautimas käidud. Õhusein rongi ees on väga sheff ja kui ta su alt sekundiga läbi läheb, on ikka austustäratav tunne küll.

Pühapäeval jätsime Taizé’s hüvasti ja olin väga liigutatud et vend Matthew mind veel mäletas. Teised rääkisid et me R-iga oleme ka tulemas ja tahtis meid ära tervitada. Hästi armas tunne oli, polnud teda juba oma 5-6 aastat näinud.

Kõrvalepõikeks: no kohe kuidagi ei suuda ma aru saada mulast et eesti keel on siin elavatele venelastele liiga raske ära õppida. Hoolimata sellest, et elad siinses keskkonnas. Pullisitt, ma ütlen. Muud välismaalased saavad kõik keele suhu ja isegi vend Matthew, kes originaalis on endine arst Inglismaalt, kes hakkas Prantsusmaal mungaks, saab eesti keelega hakkama. Loeb Naksitralle (räägib meile vahel Rästik Rudolfist) ja õpib kaugel Prantsusmaal elades eesti keelt. Lihtsalt sellepärast, et tema tegeleb kohapeal eesti gruppidega. Aru saab peaaegu kõigest, ise rääkides veidike pelgab. Kõik on tahtmises kinni siiski.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Taname huvitavat teavet