Mina oleks vist varem käega löönud, kuna internet ei andnud mitte ainsatki vakantset tuba mitte kusagil. Zero. Pidasin juba plaani sealtkandist üldse minema sõita. Õnneks oli R väga järjekindel ja lihtsalt astus igasse hotelli sisse mida silmas. Ja lõpuks see imekombel tasuski end ära ja me jäime.
Nimelt ühed ameeriklased lahkuvat ootamatult järgmisel hommikul ja vabaneb tuba 2-ks ööks. Otse loomulikult broneerisime toa nendeks kaheks ööks ja seejärel läksime öisesse randa (Promenade des Anglais ehk Inglaste Promenaad) piknikku pidama. Soe, ilus, laine loksub rannale.
Peale piknikku keerasime suvalisse kämpingusse sisse ja magasime bussis. Õnneks bussis ruumi ju jätkus.
Kämpingu hoovil kepslesid millegipärast jänesed ringi...
Sel ööl saime vargusega hakkama. Nimelt on ju ka kõik kämparid täis ja keegi kusagil vastu ei võta. Seal polnud aga tõkkepuud ees ja kuna saabusime öösel, polnud kedagi meid tervitamas. Nii me siis oma öö seal ära veetsime ja kui ka hommikul kedagi liikumas näha polnud, sõitsimegi minema. Ei hakanud kellegi otsimisega aega viitma.
Hommikul siis esimese asjana randa. Oleme mõlemad lennukihaiged ja seetõttu see rand meile sobib. Lennujaam asub ühes otsas nimelt. Vedelesime rannal ja vees ja vaatasime kuidas lennukid möirates meie nina ees manöövreid tegid. Promenade des Anglais mulle meeldib. Meeldib see, et tegu pole liivarannaga. Ümarad siledad kivid kõikjal. Ma ei kannata rannas vedeledes tunda kõikjale kippuvat liiva, igal juhul satub seda ju rätiku peale ja riiete sisse ja ühesõnaga kõikjale. Meeldib muru ja siledad kivid.
Reisi „elu ostuks“ pean ma aga siniseid rannasusse. Sellised ümber jala aukudega kalossid, millega on ütlemata mugav vette minna ja millega saab hästi ka ujuda. Ei pea seal rannal hüplema ja koperdama.
Vesi läks ka kõikjal kiiresti sügavaks, nii et mina oma vähese ujumisoskusega ei saanudki rannast rohkem kui 5 meetrit eemale minna, ilma et paanikasse poleks sattunud. R muidugi vana hülgena vaheldumisi snorgeldas ja tshillis vee all ja pildistas veealust maailma. Ega seal lainete vahel rannaäärses vees küll midagi eriti pildistada polnud, kuid üht-teist siiski:) Värviline veealune maailm jääb siiski kaugemale minekut ootama.
Miskit värvilist talle kaamera ette siiski jäi:) Kui Eestis kasutan päikesekaitseks kreemi faktoriga 2, siis sealkandis oli faktoriks 20 ja pidevalt määrisin juurde. Üldiselt on mul päikesega nii ja naa suhe. Peale ta mulle hakata ei taha, kuid kui hakkab, siis vähemasti ei tee punaseks vaid võtab kohe pruuni jume. Nice’s õnnestus isegi minul jume peale saada. Ilma kreemita olla ei julenud, kuna ei tahtnud riskida ülepäevitamisega. Hoiatavaks eeskujuks olid vanad ja väga kortsus vanamutid, kes seal hordide viisi topless päevitasid. See oli ikka üsna kole vaatepilt. Nahk kehal rippumas spanjelikõrvadega võidu. Aga oluline et nad ise end hästi tundsid, eksole.
Statistiliselt vaatasin, et täisealistest naistest oli topless vähemalt kolmandik, kui mitte pooled. Ma küll ei ole häbelik, kuid kuna olen igavene vähipelgur, siis mina jäin siiski topmore’ile kindlaks. Mine tea mida see lõunamaa päike põhjamaisele nahale teeb. Ei ole väärt riskimist.
Suhtlemine lõunamaal on ikka harjumatult teine. Teenindusasutustes alati tervitatakse sind ja jäetakse hüvasti, pealepressimist ma ei täheldanud. Kõik oli äärmiselt viisakas. Inimesed tänaval naeratavad sulle, kõik on kuidagi rõõmus. See kohe paitas mu põhjamaist kalestunud hinge. Ja kui ühes kohas ostsime õhtuks pitsat kaasa, siis unustasime maksta ja ega müüja ka ei hakanud meid raha küsimisega ahistama. Olime juba minekul kui mul äkki plahvatas et pakuks raha ka. Onkel siis kah naeris, et ok, kuid et kui te poleks tahtnud maksta, mis siis ikka. Ok, see oli erandjuhus, kuid meele tegi taaskord heaks. Kõikjal oligi selline siiras, särav ja vaba suhtlus. Mulle meeldis:)
Rannas käisimegi nende 4-ja Prantsuse Riviera piirkonnas veedetud päeva jooksul vaid tund kuni paar päevas. Rohkem lihtsalt ei julenud. Lisaks läks R esimest korda merre saades nii õhinasse, et tormas vette koos mobiili ja autovõtmetega. Autovõtmed õnneks kannatasid rohkem vett kui telefon. Viimast enam tööle ei saanudki.
Aga meie Nice’i hotell oli küll super. Suurepärane teenindus, vanaaegne maja keset südalinna ja ranna lähedal, mulle nii armsad aknaluugid, lisaks vanaaegne mööbel, kliimaseade ja väga maitsvad hommikusöögid. Sellest hotellist jäi suurepärane mälestus, soovitan soojalt. Hotell Gounod.
Meie rõdul;)
Ühel õhtul taas tänavarestos süües nägime mööda jalutamas jaapanlast koos ehtsa geishaga... Mingeid mugavus-mööndusi ei oldud tehtud. Ikka täisvarustuses, tippivate sammukestega ja valge meik näos. Tillukeseks maalitud suu, mustad kulmutriibud.... Täpselt nagu ajaloolist filmi oleks vaadanud...
Nice’s sai siis vahepeal ka poode mööda traalitud. Polnud piisavalt õhukesi hilpe kaasas ja tegelikult on ju nii tore enesele reisidelt riideid osta. Ikka natuke teistmoodi ja samas ka mälestus. Nii mõnegi väga ilusa hilbu sain:)
Igatahes oli kogu aeg ütlemata soe. Mina kui soojalemb hindan sellist kliimat väga. Samas hakkas mind väsitama rahvamass. Eelistan puhata vaikuses ja rahus, kuid sellisesse kohta sellisel aastaajal minnes pead paratamatult massidega arvestama. Oma massi-doosi sain sealt küll kätte.
Liiklusest ka. See on veider. Lõunas on nii tihe asustus ja nii vähe ruumi, et parkida pole kusagile lootustki. Õnneks oli meil hotellis oma tõkkepuuga hoov. 9-kohalise bussiga ei mahu sa tänavatel küll kusagile. Sõidetakse ka suhteliselt suvaliselt ja vajadusel peatutakse, pannakse ohutuled peale ja minnakse kiirelt asju ajama. Üks sõidurada seega kinni ju, kuid keegi ei närveeri ega tuututa. Minnakse mööda ja asi ants. Liiklus tundub algul kaootiline, kuid lõpuks navigeerid seal nagu kohalik juba. Üks huvitav tähelepanek oli ka – mitte keegi ei sõitnud lahtise turvavööga. Paistab, et turvavöö lukustamise komme on neil juba emapiimaga sisse söödetud. Väga tublid!
Autod üldiselt on tillukesed. Smart on väga populaarne. Samuti muud väikeautod. Ja needki on nii tihedalt pargitud, et välja saada pole võimalik. Vahe autode vahel ei ületa 5-10 cm. Seetõttu oligi absoluutselt kõigil autodel, mida nägime, numbrilaud mõlkis. Lihtsalt puksitakse end õrnalt teiste autode vahelt välja. Paistab olema normaalne nähtus. Aga jah, manööverdamisspetsialistid on nad küll.
Tänavamuusikud meeldisid mulle väga. Korralikud kidrakäigud, jazz saksofoniga, akordionid.... Kogu aeg kostab kusagilt head muusikat.
Ahjaa, hommikusöögi juures meeldis taaskord see, et kohv ja tee toodi lauda kannudega, lisaks kannukesega kuumutatud piima. Sellised pisiasjad on mulle olulised:) Samuti värskelt pressitud mahl rohke viljalihaga.... Nami!
Kui hommikusöögil käisime, oli vahepeal käinud koristaja. Veider tunne oli vaadata, et segijäetud voodi oli kellegi poolt üles tehtud. Millal paganas ta teadis et me läksime ja millal tuleme? Müstika. Professionaalne müstika. Aga mind see häirib. Kuidagi nagu privaatsusesse tungimine. Kuigi oli väga hea vaadata et kõik oli üle käidud, asjad sätitud jne.
Ühel päeval sattusime randa kui algas mingi tõus. Kummalisel kellaajal... Aga niisama möödunud laeva lainetus ei saanud see ka olla, kuna veepiir jäigi pärast mühina lõppu mitu meetrit eelmisest piirist ülespoole. Algas nii ootamatult, et mina, nagu paljud teisedki, ei jõudnud oma asju piisava kiirusega kokku korjata ja kõik sai kenasti üle ujutatud. Poole tunniga oli muidugi kuiv...
Nice’s sai siis vahepeal ka poode mööda traalitud. Polnud piisavalt õhukesi hilpe kaasas ja tegelikult on ju nii tore enesele reisidelt riideid osta. Ikka natuke teistmoodi ja samas ka mälestus. Nii mõnegi väga ilusa hilbu sain:)
Igatahes oli kogu aeg ütlemata soe. Mina kui soojalemb hindan sellist kliimat väga. Samas hakkas mind väsitama rahvamass. Eelistan puhata vaikuses ja rahus, kuid sellisesse kohta sellisel aastaajal minnes pead paratamatult massidega arvestama. Oma massi-doosi sain sealt küll kätte.
Liiklusest ka. See on veider. Lõunas on nii tihe asustus ja nii vähe ruumi, et parkida pole kusagile lootustki. Õnneks oli meil hotellis oma tõkkepuuga hoov. 9-kohalise bussiga ei mahu sa tänavatel küll kusagile. Sõidetakse ka suhteliselt suvaliselt ja vajadusel peatutakse, pannakse ohutuled peale ja minnakse kiirelt asju ajama. Üks sõidurada seega kinni ju, kuid keegi ei närveeri ega tuututa. Minnakse mööda ja asi ants. Liiklus tundub algul kaootiline, kuid lõpuks navigeerid seal nagu kohalik juba. Üks huvitav tähelepanek oli ka – mitte keegi ei sõitnud lahtise turvavööga. Paistab, et turvavöö lukustamise komme on neil juba emapiimaga sisse söödetud. Väga tublid!
Autod üldiselt on tillukesed. Smart on väga populaarne. Samuti muud väikeautod. Ja needki on nii tihedalt pargitud, et välja saada pole võimalik. Vahe autode vahel ei ületa 5-10 cm. Seetõttu oligi absoluutselt kõigil autodel, mida nägime, numbrilaud mõlkis. Lihtsalt puksitakse end õrnalt teiste autode vahelt välja. Paistab olema normaalne nähtus. Aga jah, manööverdamisspetsialistid on nad küll.
Tänavamuusikud meeldisid mulle väga. Korralikud kidrakäigud, jazz saksofoniga, akordionid.... Kogu aeg kostab kusagilt head muusikat.
Ahjaa, hommikusöögi juures meeldis taaskord see, et kohv ja tee toodi lauda kannudega, lisaks kannukesega kuumutatud piima. Sellised pisiasjad on mulle olulised:) Samuti värskelt pressitud mahl rohke viljalihaga.... Nami!
Kui hommikusöögil käisime, oli vahepeal käinud koristaja. Veider tunne oli vaadata, et segijäetud voodi oli kellegi poolt üles tehtud. Millal paganas ta teadis et me läksime ja millal tuleme? Müstika. Professionaalne müstika. Aga mind see häirib. Kuidagi nagu privaatsusesse tungimine. Kuigi oli väga hea vaadata et kõik oli üle käidud, asjad sätitud jne.
Ühel päeval sattusime randa kui algas mingi tõus. Kummalisel kellaajal... Aga niisama möödunud laeva lainetus ei saanud see ka olla, kuna veepiir jäigi pärast mühina lõppu mitu meetrit eelmisest piirist ülespoole. Algas nii ootamatult, et mina, nagu paljud teisedki, ei jõudnud oma asju piisava kiirusega kokku korjata ja kõik sai kenasti üle ujutatud. Poole tunniga oli muidugi kuiv...
Keegi tütarlaps vaatab lainet hämmastunud pilgul. Taamal sikutab pereisa oma pesakonda kiiresti ülespoole. Kes vees olid, need "imeti" kaugemale ja loobiti seejärel tagasi rannale.
Naersime, et moekas on ju teha endast palmialuseid pilte. Ma siis üritasin ka poseerida - no ei ole fotogeenilise inimesega tegu, mis teha. Üritada ju võis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar