R muidugi vajas vett nagu õhku ja vahepeal pälvisime suuremat tähelepanu veidra vaatepildina. Mina vesirattal sõtkumas ja R minu kõrval piki kanjoni põhja ujumas. Tal ei saanud ega saanud sellest küll. Rääkis, et vee temperatuur oli naljakalt kõikuv – kord päris külm, siis jälle soe. Mõjutasid seda siis veealused allikad.
Vahepeal ronis mööda kanjoni külge ka üles, kuna leidis piisavalt madalalt ühe koopa, mida oli vaja avastama minna:D
Ma ei saa kohe oigamata. See koht oli nii ülivõrdes et.... Sõidad oma vesirattal just sellises paigas. Suurusest saab aimu, kui piiluda seal tagapool olevaid vesirattaid. Ikka tõeliselt suured kaljud...
Vee värv..... Aga sügav oli küll... R sügavust ära mõõta ei suutnudki ja ometi meeldib talle kaduda nii sügavale kui ilma varustuseta kannatab
Taaskord hea näide sellest kui sügav see kaljudevaheline lõhe on (jep, seal taga paadid ja vesirattad). Samas oli seal vahel olles võimas tunne ette kujutada kuidas aastatuhandete jooksul on toimunud lõhe kasvamine hirmtillukeste millimeetrite haaval. Kuidas maa on pidevas liikumises
Kas saab elu olla ilusam?
Pikka aega saatis mu vesiratast selline vaatepilt
Ma tahan sinna tagasi. Väga kindlasti kohe!
Sai otsustatud, et St Croix’sse ja Verdon’i tuleme tagasi. Nüüd juba põhjalikumate teadmistega. Ostsin ka juhised kanjonis matkamiseks koos detailide ja täpsete kaartidega. Paar korralikku matka tuleb seal küll ette võtta!
1 kommentaar:
hea algus
Postita kommentaar