8.-26.august sai siis veedetud mööda Euroopat ringi rännates. Noorena sai niimoodi hästi palju reisitud, enamasti 3-4 reisi aastas. Nüüd aga vanema ja rahulikumana on mugavus rännukihust olulisemaks saanud. Kui kuskile minna, siis ikka mugavalt ja lennukiga. Seega oli viimane aeg nostalgiahõnguline reis ette võtta, kuna tõenäoliselt seda rohkem sellisel kujul enam toimuma ei saa.
Reis oli pikk ja paljut sai kogetud, seega jutt tuleb sama pikk kui reis:)
Marsruut - Baltikum-Poola-Tshehhi-Saksamaa-Prantsusmaa(Chamonix+Nice+Monaco+Nomandia)-Belgia-Holland-Saksamaa-Taani-Rootsi-Eesti.
Mingi osa jutust ei paku muidu-ehk-huvitatud lugejatele miskit, kuid vajan siin teatavate märksõnade ja emotsioonide kirjeldamist selleks, et edaspidi vajalikku kergem meenutada oleks. Kuhu tagasi minna jne.
Mis reisist enim meeles on? Sisehuumor kindlasti. Ikka tekib selline oma kamba nali, mida kellelegi edasi rääkida ei ole võimalik. Igast asjast tekib midagi ja nalja sai meil küll rohkem kui rubla eest:)
Oktoobris saame eelduste kohaselt taas kõik kokku, vaatame pilte ja videosid ning meenutame vahvamaid hetki:)
Samuti on eredalt meeles see, et minu meelest me kogu aeg sõime. Iga natukese aja tagant oli vaja toiduvarusid täiendada. Ma ei tea miks oli vaja muudkui süüa, küllap vist sõidutüdimuse eemalepeletamiseks? Igatahes õgardlus oli meie tõeliseks sõbraks sel reisil.
pühapäev, 9. september 2007
Algus
Niisiis, rentisime 9-kohalise 2006.a. VW Caravel’i ja asusime teele. Minu vaatevinklist lähtudes oli meid esimesel nädalal 6, teisel 2 ja kolmandal 7.
Tallinnas sõitu alustades tabas meid tore üllatus. Bussil ei töötanud kliimaseade. Tundus hästi vahva mõte minna lõunapäikese kätte öömustas bussis, millel pole toimivat jahutust. Poodidest ega tanklatest sobivat kaitset ei leidnud ja nii hakkasid poisid kaitsmeid ehku peale näppima ja ringi tõstma. Kliima saime tööle ja siiani pole selge mille arvelt see toimuma sai:)
Nostalgiliselt valisime minekuteekonnaks sõidu mööda maismaad ehk siis ühe hooga kütmise Tallinnast Prahani. Njaa, Baltikum oma lõputute kiirusepiirangutega ja Poola hüplikud teed. Lätis toimus 2-realisel maanteel liiklus ilma küsimusteta 4-s reas ja meie esialgne hämmastus asendus mugava kohandumisega. Otse loomulikult saime Leedus trahvi, selle jaoks on alati arvestatud trahvifond. Ei mäleta reisi mil Lätis või Leedus trahvi poleks saanud. Vahel neile trahviks 20-eurost makstes on küsitud, et kas kahte 10-eurost äkki ei ole. Et nad paarimehega kahekesi. Selge. Aga vaidlema ja protsessima nendega hakata pole mõtet, siis hoiad oma jonnist reisi aega kinni ja on seda siis vaja. Seega pigem trahvifond taskus ja minekule.
Vanad tuttavad söögikohad peatusteks, vahetustega sõitmine, kägaras bussiistmel suikumine ja ööpäeva pärast olimegi vanas heas Prahas, mis seekord tervitas meid suhteliselt sompus olekuga.
Tallinnas sõitu alustades tabas meid tore üllatus. Bussil ei töötanud kliimaseade. Tundus hästi vahva mõte minna lõunapäikese kätte öömustas bussis, millel pole toimivat jahutust. Poodidest ega tanklatest sobivat kaitset ei leidnud ja nii hakkasid poisid kaitsmeid ehku peale näppima ja ringi tõstma. Kliima saime tööle ja siiani pole selge mille arvelt see toimuma sai:)
Nostalgiliselt valisime minekuteekonnaks sõidu mööda maismaad ehk siis ühe hooga kütmise Tallinnast Prahani. Njaa, Baltikum oma lõputute kiirusepiirangutega ja Poola hüplikud teed. Lätis toimus 2-realisel maanteel liiklus ilma küsimusteta 4-s reas ja meie esialgne hämmastus asendus mugava kohandumisega. Otse loomulikult saime Leedus trahvi, selle jaoks on alati arvestatud trahvifond. Ei mäleta reisi mil Lätis või Leedus trahvi poleks saanud. Vahel neile trahviks 20-eurost makstes on küsitud, et kas kahte 10-eurost äkki ei ole. Et nad paarimehega kahekesi. Selge. Aga vaidlema ja protsessima nendega hakata pole mõtet, siis hoiad oma jonnist reisi aega kinni ja on seda siis vaja. Seega pigem trahvifond taskus ja minekule.
Vanad tuttavad söögikohad peatusteks, vahetustega sõitmine, kägaras bussiistmel suikumine ja ööpäeva pärast olimegi vanas heas Prahas, mis seekord tervitas meid suhteliselt sompus olekuga.
Tshehhi
Prahas olime oma vanas hotellis 2 ööd. + Ujezdil Shveikis söömine, koperdamine mööda vanalinna, piknik jõe keskel oleval saarel jne.
Pilt pärineb Liina albumist
Kuna ilm otsustas vihmaseks keerata, siis sai tavalise linna nautimise asemel hoopis shopatud, kuna mida sa ikka paduvihmas ringi jalutad. Natuke kurb tunne sellepärast, nii palju olulist ja tavapärast jäi seekord tegemata. Kuigi tuleb tunnistada - Praha on mulle armas iga ilmaga.
Vihmane Praha
Karlovy Vary huvitav kalender. Ettekasvatatud numbritega vahetatavad lillekastid
Pilt pärineb Liina albumist
Kuna ilm otsustas vihmaseks keerata, siis sai tavalise linna nautimise asemel hoopis shopatud, kuna mida sa ikka paduvihmas ringi jalutad. Natuke kurb tunne sellepärast, nii palju olulist ja tavapärast jäi seekord tegemata. Kuigi tuleb tunnistada - Praha on mulle armas iga ilmaga.Vihmane Praha
Mina muidugi olin suutnud just enne reisi haigeks jääda ja poolpaljalt äikesevihmas jalutamine ei soosinud paranemist just kuigivõrd. Nii ma siis tatistasin ja läkastasin seal, kuid see ei vähendanud mu reisirõõmu. Elu ja puhkus on nautimiseks, mitte teki all tee joomiseks.
Prahas linade vahele jõudes avastasime järgmisel hommikul üllatusega, et olime maganud 11 tundi jutti. Hämming.... Aga küllap seda oli siis vaja:)
Peale 10-t tundi linna peal läksime õhtul mingisse keldris asuvasse pitsabaari. Ülimaitsev pitsa ja ülikõva teenindus. Sellisest urkast pole never sellist asja oodanud!
I ja R läksid öösel ümberkaudseid veidraid baare avastama. Nende kirjeldused lõbustasid mind veel pikalt, kuna kohatud sai ikka sellist rahvast et mälestusi pikemaks ajaks:) Natuke oleks ise ka tahtnud kaasa minna, kuid tavaline asi ju, et kui naisolend kaasas, siis meestel vähemlõbus. Arvesta ja vaata et õrnemal sool kõik korras oleks. Seega pigem loobusin ja seepärast värvikaid öö-olendeid detailselt kirjeldada ei oska.
Leidsin uue kallima, keda kohe näppima tormasin
Naistevaheline konkurents:DDD
Peale kaht ööd Prahas sõitsime Karlovy Varysse. Peale lõunasööki hakkas taas tibutama ja sellest linnast mulle erilist muljet just seetõttu ei jäänud. Istusin pubis ja vahtisin jalkat. Seekord siis sedamoodi.
Karlovy Vary huvitav kalender. Ettekasvatatud numbritega vahetatavad lillekastid
Hüvastijätt
Edasi viis teekond Saksamaale. Seal hämmastasid meid kempsud, kus prill-laud peale kasutuskorda tiirles ringi ja puhastati põhjalikult koos hilisema kuivatusega. Ida-Euroopa turistidena vahtisime prill-laudu nagu mõnd atraktsiooni:DDD
Pühapäeval jõudsime Prantsusmaale. Bonne'i linnakeses pidasime armsa pikniku värske grillkana ja croissantidega. Lebasime, sõime ja lugesin mitu head tundi. Ülejäänud rahvas tuuritas tublilt mööda linna.
Prantslastega on jah see veider teema, et kui küsid neilt midagi nende omas keeles, siis vigasest keelekasutusest hoolimata lähevad nende näod sellist rõõmu täis et anna olla. Kuigi ka inglise keelega saab seal tegelikult suurepäraselt pea kõikjal hakkama.
Pühapäeva lõunal panime ülejäänud rahva Prantsusmaal keskmassiivis asuvas Taizé kloostris maha. Olen ka mina viiel suvel oma nädalaid seal veetnud, kuid seekord ma sinna ei jäänud, kuna R-ile oleks sealviibimine tõenäoliselt raskeks osutunud. Minu jaoks on see rahu ja rahvaste sõpruse koht. Alati sealt naastes olin vähemalt pool aastat positiivsusega laetud ja täis tohutut headust ning mind ei kõigutanud ükski olmemure.
Samas – igaühele oma ja kellegi usulised arvamused ei saa ju suhtes määravaks osutuda. Meil õnneks pole need kunagi omavahelisi arusaamatusi tekitanud. Inimene on ju ikka sama. Oluline on oma arvamusi selles vallas mitte presenteerida, kui teine ei küsi ja neil teemadel arutlemiseks ettepanekut ei tee.
Edasi võtsime suuna Prantsusmaa, Itaalia ja Shveitsi ristumiskohas asuva Chamonix linnakese poole. Mont Blanc’i jalamil, 1 km kõrgusel. Tuntud enamasti suusakuurordina.
Kiirtee Genfi kaudu oli väga hea ja kiire, enne seda sõitsime aga sadakond kilomeetrit mööda serpentiine. Megavaated... Leidsime idüllilise mägijärve Nantua’s, sinna tahaks ehk kunagi puhkama ja ümbrust avastama minna.
Pühapäeval jõudsime Prantsusmaale. Bonne'i linnakeses pidasime armsa pikniku värske grillkana ja croissantidega. Lebasime, sõime ja lugesin mitu head tundi. Ülejäänud rahvas tuuritas tublilt mööda linna.
Prantslastega on jah see veider teema, et kui küsid neilt midagi nende omas keeles, siis vigasest keelekasutusest hoolimata lähevad nende näod sellist rõõmu täis et anna olla. Kuigi ka inglise keelega saab seal tegelikult suurepäraselt pea kõikjal hakkama.
Pühapäeva lõunal panime ülejäänud rahva Prantsusmaal keskmassiivis asuvas Taizé kloostris maha. Olen ka mina viiel suvel oma nädalaid seal veetnud, kuid seekord ma sinna ei jäänud, kuna R-ile oleks sealviibimine tõenäoliselt raskeks osutunud. Minu jaoks on see rahu ja rahvaste sõpruse koht. Alati sealt naastes olin vähemalt pool aastat positiivsusega laetud ja täis tohutut headust ning mind ei kõigutanud ükski olmemure.
Samas – igaühele oma ja kellegi usulised arvamused ei saa ju suhtes määravaks osutuda. Meil õnneks pole need kunagi omavahelisi arusaamatusi tekitanud. Inimene on ju ikka sama. Oluline on oma arvamusi selles vallas mitte presenteerida, kui teine ei küsi ja neil teemadel arutlemiseks ettepanekut ei tee.
Edasi võtsime suuna Prantsusmaa, Itaalia ja Shveitsi ristumiskohas asuva Chamonix linnakese poole. Mont Blanc’i jalamil, 1 km kõrgusel. Tuntud enamasti suusakuurordina.
Kiirtee Genfi kaudu oli väga hea ja kiire, enne seda sõitsime aga sadakond kilomeetrit mööda serpentiine. Megavaated... Leidsime idüllilise mägijärve Nantua’s, sinna tahaks ehk kunagi puhkama ja ümbrust avastama minna.
Chamonix
Chamonix’sse jõudsime õhtuhämaruses ja kuna tahtsime reisi teha vastavalt emotsioonidele ja mitte kindlaid sihtkohti planeerides, siis loomulikult me ei teadnud millal me kuhu jõuame ja hotelle kinni panna ei saanud. See osutuski reisi keerukaimaks kohaks, kuna puhkuste perioodil pole vaba ruumi leida just lihtne.
Koperdasime mööda linnakest ringi ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks leidsime hotelli kus oli meile ruumi. Hommikul aknaluuke avades kõrgus meie akna taga taevasse Mont Blanc. Olime lummatud...
Pakkisime endile selga kõikvõimalikud hilbud ja kubujussidena suundusime tõstuki poole, mis meid mäkke viiks. Tahtsime minna hommikul vara, kuna lõunast hakkavad mäetippude ümber kogunema pilved ja vaade saab varjatuks. Meie aga tahtsime maksimumi.
Tõstuk sõitis meeletu kiirusega otse mäkke. 44km/h ja 90%-lise nurga all. Suhteliselt kõhtukõditav tunne oli vaadata kuidas linn su all kaob meeletu kiirusega kribuliseks kogumiks. Aga meie adrenaliinisõltlastena vajamegi kõikvõimalikke sääraseid emotsioone.
Tramm peatus 2309 meetri kõrgusel, kus enam puid ei kasvanud, küll aga natuke rohtu keset kaljuseinu. Lund oli seal juba samuti. Seal sai ringi matkata ja loodust nautida. Tagasiteel me seda tegimegi. Sealsamas kuulsime ka ülevalt tulevat meeletut kärgatust ja õiges suunas vaadates nägime laviini mäest alla liikumas. Päris võimas elamus oli, kuigi laviin tegelikult oli meist kaugel. Aga mägedes olles ei oska kaugust enam adekvaatselt hinnata.
Laviin väga kaugelt zuumituna
Vaheplatvormilt suundusime teisele trammile mis pani püstloodis üles. 100%-lise tõusunurgaga. Tõusime 3842 meetri kõrgusele, ehk siis praktiliselt 4 km peale. Igilumi, igijää, hõre õhk, päikesesära, külm tuul ja oigamapanevad vaated ümberkaudsetele mäetippudele.
Meie mäetipp peaks olema kõrgeim koht Euroopas kuhu inimene ilma ronimisvarustuseta ehk siis tõstukiga pääseb. Ei ole 100% kindel, kuid sel juhul siis üks kõrgemaid. Mont Blanc (kõrgusega 4810 meetrit) asus otse meie kõrval ja hulgaliselt hulle oli selle tipu suunas teel. Palju Mont Blanc’ile väljujaid lahkuski meie platvormilt.
Liustik
Siin näha väljujad mäeharjal ja trammid mis suundusid Itaaliasse. Kaalusime samuti Itaaliasse-sõitu, kuid lõppeks ootas meid sõit lõunasse ja mõtlesime, et eks see trammisõit mäetippude vahel ole üsna sarnane. Juba meie mäkke tõusmine läks kahele maksma tuhatkond eeku ja sama asja kordamine oleks olnud küll vaimustav, kuid kardetavalt mitte enam sama elamust pakkuv.
Oleksime tahtnud ka ise kergemat sorti teekonna Blanc’i nõlvadele ette võtta, kuid selleks oleks olnud vaja õigeid riideid, jalatseid ja varustust. Lolli peaga ei taibanud neid alt ka rentida. Siit mõte, et sinna tuleb tagasi minna. Mitte küll tippu vallutama (see pole siiski iga lolli lõbu), kuid natuke seal nõlvadel end proovile panna võiks ju väga broo olla.
Pildil mägironijad Blanc'i nõlval ning nende telklaager.
Koperdasime mööda linnakest ringi ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks leidsime hotelli kus oli meile ruumi. Hommikul aknaluuke avades kõrgus meie akna taga taevasse Mont Blanc. Olime lummatud...
Pakkisime endile selga kõikvõimalikud hilbud ja kubujussidena suundusime tõstuki poole, mis meid mäkke viiks. Tahtsime minna hommikul vara, kuna lõunast hakkavad mäetippude ümber kogunema pilved ja vaade saab varjatuks. Meie aga tahtsime maksimumi.
Tõstuk sõitis meeletu kiirusega otse mäkke. 44km/h ja 90%-lise nurga all. Suhteliselt kõhtukõditav tunne oli vaadata kuidas linn su all kaob meeletu kiirusega kribuliseks kogumiks. Aga meie adrenaliinisõltlastena vajamegi kõikvõimalikke sääraseid emotsioone.
Tramm peatus 2309 meetri kõrgusel, kus enam puid ei kasvanud, küll aga natuke rohtu keset kaljuseinu. Lund oli seal juba samuti. Seal sai ringi matkata ja loodust nautida. Tagasiteel me seda tegimegi. Sealsamas kuulsime ka ülevalt tulevat meeletut kärgatust ja õiges suunas vaadates nägime laviini mäest alla liikumas. Päris võimas elamus oli, kuigi laviin tegelikult oli meist kaugel. Aga mägedes olles ei oska kaugust enam adekvaatselt hinnata.Laviin väga kaugelt zuumituna
Vaheplatvormilt suundusime teisele trammile mis pani püstloodis üles. 100%-lise tõusunurgaga. Tõusime 3842 meetri kõrgusele, ehk siis praktiliselt 4 km peale. Igilumi, igijää, hõre õhk, päikesesära, külm tuul ja oigamapanevad vaated ümberkaudsetele mäetippudele.Meie mäetipp peaks olema kõrgeim koht Euroopas kuhu inimene ilma ronimisvarustuseta ehk siis tõstukiga pääseb. Ei ole 100% kindel, kuid sel juhul siis üks kõrgemaid. Mont Blanc (kõrgusega 4810 meetrit) asus otse meie kõrval ja hulgaliselt hulle oli selle tipu suunas teel. Palju Mont Blanc’ile väljujaid lahkuski meie platvormilt.Liustik
Siin näha väljujad mäeharjal ja trammid mis suundusid Itaaliasse. Kaalusime samuti Itaaliasse-sõitu, kuid lõppeks ootas meid sõit lõunasse ja mõtlesime, et eks see trammisõit mäetippude vahel ole üsna sarnane. Juba meie mäkke tõusmine läks kahele maksma tuhatkond eeku ja sama asja kordamine oleks olnud küll vaimustav, kuid kardetavalt mitte enam sama elamust pakkuv. Oleksime tahtnud ka ise kergemat sorti teekonna Blanc’i nõlvadele ette võtta, kuid selleks oleks olnud vaja õigeid riideid, jalatseid ja varustust. Lolli peaga ei taibanud neid alt ka rentida. Siit mõte, et sinna tuleb tagasi minna. Mitte küll tippu vallutama (see pole siiski iga lolli lõbu), kuid natuke seal nõlvadel end proovile panna võiks ju väga broo olla.Pildil mägironijad Blanc'i nõlval ning nende telklaager.
Mägironijad teel oma sihtmärgi poole
Õhk oli üleval ikka üsna hõre. Nüüd saan aru miks mägironijad kohandumislaagreid peavad. Neil ju veel ka suured seljakotid seljas ja raske ronida. Isegi meid ajas platvormile ehitatud majas mõnest trepiastmest üles liikumine korralikult hingeldama. Kui aga hetkeks seisatad ja lased kehal harjuda, siis hakkab tohutult hea. Ikka väga hea kohe. 
Kui pärast poolt päeva mäel alla läksime, avastasimegi juba kogunema hakkavad pilved mäetippude ümbert ning ka Blanc’i tipp polnud maapinnalt enam näha. Eks ta ju pilvedest palju kõrgemal... Veider oli ka ise nii kõrgel pilvede kohal seista. Kui veel mõelda, et lennuk Saaremaale lendab umbes 3 km kõrgusel ehk siis ligi kilomeeter allpool seda kus meie hõredat õhku nautisime... 
Poolele mäele tagasi jõudnud, käisime natuke matkamas. Mõned fotojäädvustused ka sellest:
Tunne nagu maailma serval
Käisin mööduvale trammile lehvitamas
Maailma serval on kohvik - kõlab peaaegu nagu Vennaskonna lugu
Lebo
Uute avastuste poole
Käisin mööduvale trammile lehvitamas
Maailma serval on kohvik - kõlab peaaegu nagu Vennaskonna lugu
Lebo
Uute avastuste poole
Nice
Edasi suundusime läbi Mont Blanc’i 11 km pikkuse tunneli Itaaliasse, kust kiirtee viis kõige otsemini Prantsuse Rivierasse. Õhtuhämaruses saabusime Nice’sse ja taaskord kummitas meid ööbimiskoha mure. Kõik kohad mida vähegi uurisime, olid täis ja veel nädalaks vähemalt. Siit moraal – Nice’s tuleb raudpoint ööbimiskoht kuid ette kinni panna.
Mina oleks vist varem käega löönud, kuna internet ei andnud mitte ainsatki vakantset tuba mitte kusagil. Zero. Pidasin juba plaani sealtkandist üldse minema sõita. Õnneks oli R väga järjekindel ja lihtsalt astus igasse hotelli sisse mida silmas. Ja lõpuks see imekombel tasuski end ära ja me jäime.
Nimelt ühed ameeriklased lahkuvat ootamatult järgmisel hommikul ja vabaneb tuba 2-ks ööks. Otse loomulikult broneerisime toa nendeks kaheks ööks ja seejärel läksime öisesse randa (Promenade des Anglais ehk Inglaste Promenaad) piknikku pidama. Soe, ilus, laine loksub rannale.
Peale piknikku keerasime suvalisse kämpingusse sisse ja magasime bussis. Õnneks bussis ruumi ju jätkus.
Kämpingu hoovil kepslesid millegipärast jänesed ringi...
Sel ööl saime vargusega hakkama. Nimelt on ju ka kõik kämparid täis ja keegi kusagil vastu ei võta. Seal polnud aga tõkkepuud ees ja kuna saabusime öösel, polnud kedagi meid tervitamas. Nii me siis oma öö seal ära veetsime ja kui ka hommikul kedagi liikumas näha polnud, sõitsimegi minema. Ei hakanud kellegi otsimisega aega viitma.
Hommikul siis esimese asjana randa. Oleme mõlemad lennukihaiged ja seetõttu see rand meile sobib. Lennujaam asub ühes otsas nimelt. Vedelesime rannal ja vees ja vaatasime kuidas lennukid möirates meie nina ees manöövreid tegid.
Promenade des Anglais mulle meeldib. Meeldib see, et tegu pole liivarannaga. Ümarad siledad kivid kõikjal. Ma ei kannata rannas vedeledes tunda kõikjale kippuvat liiva, igal juhul satub seda ju rätiku peale ja riiete sisse ja ühesõnaga kõikjale. Meeldib muru ja siledad kivid.
Reisi „elu ostuks“ pean ma aga siniseid rannasusse. Sellised ümber jala aukudega kalossid, millega on ütlemata mugav vette minna ja millega saab hästi ka ujuda. Ei pea seal rannal hüplema ja koperdama.
Vesi läks ka kõikjal kiiresti sügavaks, nii et mina oma vähese ujumisoskusega ei saanudki rannast rohkem kui 5 meetrit eemale minna, ilma et paanikasse poleks sattunud. R muidugi vana hülgena vaheldumisi snorgeldas ja tshillis vee all ja pildistas veealust maailma. Ega seal lainete vahel rannaäärses vees küll midagi eriti pildistada polnud, kuid üht-teist siiski:) Värviline veealune maailm jääb siiski kaugemale minekut ootama.
Miskit värvilist talle kaamera ette siiski jäi:)
Kui Eestis kasutan päikesekaitseks kreemi faktoriga 2, siis sealkandis oli faktoriks 20 ja pidevalt määrisin juurde. Üldiselt on mul päikesega nii ja naa suhe. Peale ta mulle hakata ei taha, kuid kui hakkab, siis vähemasti ei tee punaseks vaid võtab kohe pruuni jume. Nice’s õnnestus isegi minul jume peale saada. Ilma kreemita olla ei julenud, kuna ei tahtnud riskida ülepäevitamisega. Hoiatavaks eeskujuks olid vanad ja väga kortsus vanamutid, kes seal hordide viisi topless päevitasid. See oli ikka üsna kole vaatepilt. Nahk kehal rippumas spanjelikõrvadega võidu. Aga oluline et nad ise end hästi tundsid, eksole.
Statistiliselt vaatasin, et täisealistest naistest oli topless vähemalt kolmandik, kui mitte pooled. Ma küll ei ole häbelik, kuid kuna olen igavene vähipelgur, siis mina jäin siiski topmore’ile kindlaks. Mine tea mida see lõunamaa päike põhjamaisele nahale teeb. Ei ole väärt riskimist.
Suhtlemine lõunamaal on ikka harjumatult teine. Teenindusasutustes alati tervitatakse sind ja jäetakse hüvasti, pealepressimist ma ei täheldanud. Kõik oli äärmiselt viisakas. Inimesed tänaval naeratavad sulle, kõik on kuidagi rõõmus. See kohe paitas mu põhjamaist kalestunud hinge. Ja kui ühes kohas ostsime õhtuks pitsat kaasa, siis unustasime maksta ja ega müüja ka ei hakanud meid raha küsimisega ahistama. Olime juba minekul kui mul äkki plahvatas et pakuks raha ka. Onkel siis kah naeris, et ok, kuid et kui te poleks tahtnud maksta, mis siis ikka. Ok, see oli erandjuhus, kuid meele tegi taaskord heaks. Kõikjal oligi selline siiras, särav ja vaba suhtlus. Mulle meeldis:)
Rannas käisimegi nende 4-ja Prantsuse Riviera piirkonnas veedetud päeva jooksul vaid tund kuni paar päevas. Rohkem lihtsalt ei julenud. Lisaks läks R esimest korda merre saades nii õhinasse, et tormas vette koos mobiili ja autovõtmetega. Autovõtmed õnneks kannatasid rohkem vett kui telefon. Viimast enam tööle ei saanudki.
Aga meie Nice’i hotell oli küll super. Suurepärane teenindus, vanaaegne maja keset südalinna ja ranna lähedal, mulle nii armsad aknaluugid, lisaks vanaaegne mööbel, kliimaseade ja väga maitsvad hommikusöögid. Sellest hotellist jäi suurepärane mälestus, soovitan soojalt. Hotell Gounod.
Meie rõdul;)
Ühel õhtul taas tänavarestos süües nägime mööda jalutamas jaapanlast koos ehtsa geishaga... Mingeid mugavus-mööndusi ei oldud tehtud. Ikka täisvarustuses, tippivate sammukestega ja valge meik näos. Tillukeseks maalitud suu, mustad kulmutriibud.... Täpselt nagu ajaloolist filmi oleks vaadanud...
Nice’s sai siis vahepeal ka poode mööda traalitud. Polnud piisavalt õhukesi hilpe kaasas ja tegelikult on ju nii tore enesele reisidelt riideid osta. Ikka natuke teistmoodi ja samas ka mälestus. Nii mõnegi väga ilusa hilbu sain:)
Igatahes oli kogu aeg ütlemata soe. Mina kui soojalemb hindan sellist kliimat väga. Samas hakkas mind väsitama rahvamass. Eelistan puhata vaikuses ja rahus, kuid sellisesse kohta sellisel aastaajal minnes pead paratamatult massidega arvestama. Oma massi-doosi sain sealt küll kätte.
Liiklusest ka. See on veider. Lõunas on nii tihe asustus ja nii vähe ruumi, et parkida pole kusagile lootustki. Õnneks oli meil hotellis oma tõkkepuuga hoov. 9-kohalise bussiga ei mahu sa tänavatel küll kusagile. Sõidetakse ka suhteliselt suvaliselt ja vajadusel peatutakse, pannakse ohutuled peale ja minnakse kiirelt asju ajama. Üks sõidurada seega kinni ju, kuid keegi ei närveeri ega tuututa. Minnakse mööda ja asi ants. Liiklus tundub algul kaootiline, kuid lõpuks navigeerid seal nagu kohalik juba. Üks huvitav tähelepanek oli ka – mitte keegi ei sõitnud lahtise turvavööga. Paistab, et turvavöö lukustamise komme on neil juba emapiimaga sisse söödetud. Väga tublid!
Autod üldiselt on tillukesed. Smart on väga populaarne. Samuti muud väikeautod. Ja needki on nii tihedalt pargitud, et välja saada pole võimalik. Vahe autode vahel ei ületa 5-10 cm. Seetõttu oligi absoluutselt kõigil autodel, mida nägime, numbrilaud mõlkis. Lihtsalt puksitakse end õrnalt teiste autode vahelt välja. Paistab olema normaalne nähtus. Aga jah, manööverdamisspetsialistid on nad küll.
Tänavamuusikud meeldisid mulle väga. Korralikud kidrakäigud, jazz saksofoniga, akordionid.... Kogu aeg kostab kusagilt head muusikat.
Ahjaa, hommikusöögi juures meeldis taaskord see, et kohv ja tee toodi lauda kannudega, lisaks kannukesega kuumutatud piima. Sellised pisiasjad on mulle olulised:) Samuti värskelt pressitud mahl rohke viljalihaga.... Nami!
Kui hommikusöögil käisime, oli vahepeal käinud koristaja. Veider tunne oli vaadata, et segijäetud voodi oli kellegi poolt üles tehtud. Millal paganas ta teadis et me läksime ja millal tuleme? Müstika. Professionaalne müstika. Aga mind see häirib. Kuidagi nagu privaatsusesse tungimine. Kuigi oli väga hea vaadata et kõik oli üle käidud, asjad sätitud jne.
Ühel päeval sattusime randa kui algas mingi tõus. Kummalisel kellaajal... Aga niisama möödunud laeva lainetus ei saanud see ka olla, kuna veepiir jäigi pärast mühina lõppu mitu meetrit eelmisest piirist ülespoole. Algas nii ootamatult, et mina, nagu paljud teisedki, ei jõudnud oma asju piisava kiirusega kokku korjata ja kõik sai kenasti üle ujutatud. Poole tunniga oli muidugi kuiv...
Keegi tütarlaps vaatab lainet hämmastunud pilgul. Taamal sikutab pereisa oma pesakonda kiiresti ülespoole. Kes vees olid, need "imeti" kaugemale ja loobiti seejärel tagasi rannale.
Naersime, et moekas on ju teha endast palmialuseid pilte. Ma siis üritasin ka poseerida - no ei ole fotogeenilise inimesega tegu, mis teha. Üritada ju võis.
Mina oleks vist varem käega löönud, kuna internet ei andnud mitte ainsatki vakantset tuba mitte kusagil. Zero. Pidasin juba plaani sealtkandist üldse minema sõita. Õnneks oli R väga järjekindel ja lihtsalt astus igasse hotelli sisse mida silmas. Ja lõpuks see imekombel tasuski end ära ja me jäime.
Nimelt ühed ameeriklased lahkuvat ootamatult järgmisel hommikul ja vabaneb tuba 2-ks ööks. Otse loomulikult broneerisime toa nendeks kaheks ööks ja seejärel läksime öisesse randa (Promenade des Anglais ehk Inglaste Promenaad) piknikku pidama. Soe, ilus, laine loksub rannale.
Peale piknikku keerasime suvalisse kämpingusse sisse ja magasime bussis. Õnneks bussis ruumi ju jätkus.Kämpingu hoovil kepslesid millegipärast jänesed ringi...
Sel ööl saime vargusega hakkama. Nimelt on ju ka kõik kämparid täis ja keegi kusagil vastu ei võta. Seal polnud aga tõkkepuud ees ja kuna saabusime öösel, polnud kedagi meid tervitamas. Nii me siis oma öö seal ära veetsime ja kui ka hommikul kedagi liikumas näha polnud, sõitsimegi minema. Ei hakanud kellegi otsimisega aega viitma.
Hommikul siis esimese asjana randa. Oleme mõlemad lennukihaiged ja seetõttu see rand meile sobib. Lennujaam asub ühes otsas nimelt. Vedelesime rannal ja vees ja vaatasime kuidas lennukid möirates meie nina ees manöövreid tegid.
Promenade des Anglais mulle meeldib. Meeldib see, et tegu pole liivarannaga. Ümarad siledad kivid kõikjal. Ma ei kannata rannas vedeledes tunda kõikjale kippuvat liiva, igal juhul satub seda ju rätiku peale ja riiete sisse ja ühesõnaga kõikjale. Meeldib muru ja siledad kivid.Reisi „elu ostuks“ pean ma aga siniseid rannasusse. Sellised ümber jala aukudega kalossid, millega on ütlemata mugav vette minna ja millega saab hästi ka ujuda. Ei pea seal rannal hüplema ja koperdama.
Vesi läks ka kõikjal kiiresti sügavaks, nii et mina oma vähese ujumisoskusega ei saanudki rannast rohkem kui 5 meetrit eemale minna, ilma et paanikasse poleks sattunud. R muidugi vana hülgena vaheldumisi snorgeldas ja tshillis vee all ja pildistas veealust maailma. Ega seal lainete vahel rannaäärses vees küll midagi eriti pildistada polnud, kuid üht-teist siiski:) Värviline veealune maailm jääb siiski kaugemale minekut ootama.
Miskit värvilist talle kaamera ette siiski jäi:)
Kui Eestis kasutan päikesekaitseks kreemi faktoriga 2, siis sealkandis oli faktoriks 20 ja pidevalt määrisin juurde. Üldiselt on mul päikesega nii ja naa suhe. Peale ta mulle hakata ei taha, kuid kui hakkab, siis vähemasti ei tee punaseks vaid võtab kohe pruuni jume. Nice’s õnnestus isegi minul jume peale saada. Ilma kreemita olla ei julenud, kuna ei tahtnud riskida ülepäevitamisega. Hoiatavaks eeskujuks olid vanad ja väga kortsus vanamutid, kes seal hordide viisi topless päevitasid. See oli ikka üsna kole vaatepilt. Nahk kehal rippumas spanjelikõrvadega võidu. Aga oluline et nad ise end hästi tundsid, eksole.Statistiliselt vaatasin, et täisealistest naistest oli topless vähemalt kolmandik, kui mitte pooled. Ma küll ei ole häbelik, kuid kuna olen igavene vähipelgur, siis mina jäin siiski topmore’ile kindlaks. Mine tea mida see lõunamaa päike põhjamaisele nahale teeb. Ei ole väärt riskimist.
Suhtlemine lõunamaal on ikka harjumatult teine. Teenindusasutustes alati tervitatakse sind ja jäetakse hüvasti, pealepressimist ma ei täheldanud. Kõik oli äärmiselt viisakas. Inimesed tänaval naeratavad sulle, kõik on kuidagi rõõmus. See kohe paitas mu põhjamaist kalestunud hinge. Ja kui ühes kohas ostsime õhtuks pitsat kaasa, siis unustasime maksta ja ega müüja ka ei hakanud meid raha küsimisega ahistama. Olime juba minekul kui mul äkki plahvatas et pakuks raha ka. Onkel siis kah naeris, et ok, kuid et kui te poleks tahtnud maksta, mis siis ikka. Ok, see oli erandjuhus, kuid meele tegi taaskord heaks. Kõikjal oligi selline siiras, särav ja vaba suhtlus. Mulle meeldis:)
Rannas käisimegi nende 4-ja Prantsuse Riviera piirkonnas veedetud päeva jooksul vaid tund kuni paar päevas. Rohkem lihtsalt ei julenud. Lisaks läks R esimest korda merre saades nii õhinasse, et tormas vette koos mobiili ja autovõtmetega. Autovõtmed õnneks kannatasid rohkem vett kui telefon. Viimast enam tööle ei saanudki.
Aga meie Nice’i hotell oli küll super. Suurepärane teenindus, vanaaegne maja keset südalinna ja ranna lähedal, mulle nii armsad aknaluugid, lisaks vanaaegne mööbel, kliimaseade ja väga maitsvad hommikusöögid. Sellest hotellist jäi suurepärane mälestus, soovitan soojalt. Hotell Gounod.
Meie rõdul;)
Ühel õhtul taas tänavarestos süües nägime mööda jalutamas jaapanlast koos ehtsa geishaga... Mingeid mugavus-mööndusi ei oldud tehtud. Ikka täisvarustuses, tippivate sammukestega ja valge meik näos. Tillukeseks maalitud suu, mustad kulmutriibud.... Täpselt nagu ajaloolist filmi oleks vaadanud...Nice’s sai siis vahepeal ka poode mööda traalitud. Polnud piisavalt õhukesi hilpe kaasas ja tegelikult on ju nii tore enesele reisidelt riideid osta. Ikka natuke teistmoodi ja samas ka mälestus. Nii mõnegi väga ilusa hilbu sain:)
Igatahes oli kogu aeg ütlemata soe. Mina kui soojalemb hindan sellist kliimat väga. Samas hakkas mind väsitama rahvamass. Eelistan puhata vaikuses ja rahus, kuid sellisesse kohta sellisel aastaajal minnes pead paratamatult massidega arvestama. Oma massi-doosi sain sealt küll kätte.
Liiklusest ka. See on veider. Lõunas on nii tihe asustus ja nii vähe ruumi, et parkida pole kusagile lootustki. Õnneks oli meil hotellis oma tõkkepuuga hoov. 9-kohalise bussiga ei mahu sa tänavatel küll kusagile. Sõidetakse ka suhteliselt suvaliselt ja vajadusel peatutakse, pannakse ohutuled peale ja minnakse kiirelt asju ajama. Üks sõidurada seega kinni ju, kuid keegi ei närveeri ega tuututa. Minnakse mööda ja asi ants. Liiklus tundub algul kaootiline, kuid lõpuks navigeerid seal nagu kohalik juba. Üks huvitav tähelepanek oli ka – mitte keegi ei sõitnud lahtise turvavööga. Paistab, et turvavöö lukustamise komme on neil juba emapiimaga sisse söödetud. Väga tublid!
Autod üldiselt on tillukesed. Smart on väga populaarne. Samuti muud väikeautod. Ja needki on nii tihedalt pargitud, et välja saada pole võimalik. Vahe autode vahel ei ületa 5-10 cm. Seetõttu oligi absoluutselt kõigil autodel, mida nägime, numbrilaud mõlkis. Lihtsalt puksitakse end õrnalt teiste autode vahelt välja. Paistab olema normaalne nähtus. Aga jah, manööverdamisspetsialistid on nad küll.
Tänavamuusikud meeldisid mulle väga. Korralikud kidrakäigud, jazz saksofoniga, akordionid.... Kogu aeg kostab kusagilt head muusikat.
Ahjaa, hommikusöögi juures meeldis taaskord see, et kohv ja tee toodi lauda kannudega, lisaks kannukesega kuumutatud piima. Sellised pisiasjad on mulle olulised:) Samuti värskelt pressitud mahl rohke viljalihaga.... Nami!
Kui hommikusöögil käisime, oli vahepeal käinud koristaja. Veider tunne oli vaadata, et segijäetud voodi oli kellegi poolt üles tehtud. Millal paganas ta teadis et me läksime ja millal tuleme? Müstika. Professionaalne müstika. Aga mind see häirib. Kuidagi nagu privaatsusesse tungimine. Kuigi oli väga hea vaadata et kõik oli üle käidud, asjad sätitud jne.
Ühel päeval sattusime randa kui algas mingi tõus. Kummalisel kellaajal... Aga niisama möödunud laeva lainetus ei saanud see ka olla, kuna veepiir jäigi pärast mühina lõppu mitu meetrit eelmisest piirist ülespoole. Algas nii ootamatult, et mina, nagu paljud teisedki, ei jõudnud oma asju piisava kiirusega kokku korjata ja kõik sai kenasti üle ujutatud. Poole tunniga oli muidugi kuiv...
Keegi tütarlaps vaatab lainet hämmastunud pilgul. Taamal sikutab pereisa oma pesakonda kiiresti ülespoole. Kes vees olid, need "imeti" kaugemale ja loobiti seejärel tagasi rannale.
Naersime, et moekas on ju teha endast palmialuseid pilte. Ma siis üritasin ka poseerida - no ei ole fotogeenilise inimesega tegu, mis teha. Üritada ju võis.
Villefrance-sur-Mer
Kui Nice end ammendanud oli, seadsime suuna Monacole. Teel sinna avastasime paiga, kuhu tuleb kindlasti tagasi minna. Lihtsalt natukeseks puhkama. Villefrance sur Mer. Külake Eze kõrval. Mõnusalt vähese inimeste arvuga privaatne rannake lahesopis. Seda ülevalt teelt märgates kohe pidime alla sõitma ja seal aega veetma, nii et Monacos ei jõudnud teha pooltki planeeritust. Aga see oli seda väärt.
Taaskord veealust maailma
Väga head maskeerujad:)
Taaskord veealust maailma
Väga head maskeerujad:)
Monaco poole
Monaco
Monacos sattusin seekord linna sellele poolele, mis polnud nii puhas kui eelmisel korral külastatud piirkond. Tavaline. Ja meeletu kuumus. Jõllitasime hiigelsuuri jahte, jalutasime natuke ringi ja vaatasime hunnikute viisi Ferrarisid ja Lambourghinisid. Isegi invaliidid sõidavad seal Ferraridega...
Kuna kuumus tahtis tappa, otsisime üles oma peamise sihtkoha – grotid. Päris hea oli 60m sügavusel maa all grottides ringi jalutada. Võrreldes maapinnal oleva 35-kraadise kuumusega oli seal all 18 kraadi nagu õnnistus;)
Päris meeldiv oleks sellist omada. Näis et väga palju on inimesi kellel on see õnn...
Vahva Ferrari oli end niimoodi kõnniteele ja otse hotelli ukse ette parkinud. Hea manööverdamisvõime. Klaasil oli invaliidi märk - tea kas neil seal invaliididele säärased sotsiaalsed toetused? Ok, nõme nali.
Lihtsalt üks ülaltvõte kah
Surnuaed. Tea kas tuhastavad kõik või asetavad mõned kalju peale ka?
Okkaline. Kumb?
Meeldib lopsakas loodus
Kuhugi minemas
Koobastes
Kuna kuumus tahtis tappa, otsisime üles oma peamise sihtkoha – grotid. Päris hea oli 60m sügavusel maa all grottides ringi jalutada. Võrreldes maapinnal oleva 35-kraadise kuumusega oli seal all 18 kraadi nagu õnnistus;)
Päris meeldiv oleks sellist omada. Näis et väga palju on inimesi kellel on see õnn...
Vahva Ferrari oli end niimoodi kõnniteele ja otse hotelli ukse ette parkinud. Hea manööverdamisvõime. Klaasil oli invaliidi märk - tea kas neil seal invaliididele säärased sotsiaalsed toetused? Ok, nõme nali. 
Lihtsalt üks ülaltvõte kah
Surnuaed. Tea kas tuhastavad kõik või asetavad mõned kalju peale ka?
Okkaline. Kumb?
Meeldib lopsakas loodus
Kuhugi minemas
Koobastes
Provence
Kuna minu suureks sooviks oli külastada Verdonis asuvat Euroopa suurimat kanjonit (Grand Canyon du Verdon) ja St Croix mägijärve, siis kütsime peale grotte kohe Provence’i poole teele. Ja taaskord polnud meil hotelli bookitud. Õnneks saime koha mäe nõlval asuvas kämpingus ning järgnevaks ööks oli kindlustatud hotellikoht St Croix järve ääres.
Lõunas läheb ju varakult pimedaks ja seega saime alla järve äärde jalutatud pilkases pimeduses. R pidi muidugi tundmatus kohas vette hüppama ehk siis sügavasse mägijärve ujuma minema ja nii ta seal siis sulistas, seni kuni mina kaldal taskulambiga valgust näitasin:) Ainsad keda meie kohalolek segas, oli kaldad kössitav hanepaar, kes ööune segajate peale veidike susistasid.
Peale ujumist avastasime tee ääres söögikoha, kus väikese veini tegime. Mainimist väärib fakt sealse teenindaja tõttu. Nimelt üllatas meid nii 50-ne naisterahvas, kes oli plikapõlve baleriini-unistusse kinni jäänud. Jalas valged retuusid, peal roosa top, kust päästerõngana pungitasid suuremad rasvavoldid ja seelikuks ülinapp satsidega roosa baleriiniseelik. Et tore kui inimene ei lase end häirida:)
Lõunas läheb ju varakult pimedaks ja seega saime alla järve äärde jalutatud pilkases pimeduses. R pidi muidugi tundmatus kohas vette hüppama ehk siis sügavasse mägijärve ujuma minema ja nii ta seal siis sulistas, seni kuni mina kaldal taskulambiga valgust näitasin:) Ainsad keda meie kohalolek segas, oli kaldad kössitav hanepaar, kes ööune segajate peale veidike susistasid.
Peale ujumist avastasime tee ääres söögikoha, kus väikese veini tegime. Mainimist väärib fakt sealse teenindaja tõttu. Nimelt üllatas meid nii 50-ne naisterahvas, kes oli plikapõlve baleriini-unistusse kinni jäänud. Jalas valged retuusid, peal roosa top, kust päästerõngana pungitasid suuremad rasvavoldid ja seelikuks ülinapp satsidega roosa baleriiniseelik. Et tore kui inimene ei lase end häirida:)
Grand Canyon du Verdon
St Croix (Püha Rist) oli päevavalguses nii erksinise värviga et võttis hinge kinni. No on ikka maailmas ilusaid kohti olemas...
Vaade ülalt St Croix'le
Ise pelgab kõrgust, kuid ikka vaja servale ronida. Et kas kaljunukk otsustab just nüüd irduda või mitte.
Vaade ülalt St Croix'le
Tüüpiline mina. Nagu hädapätakas kui vette lähen! Kui juba sees, siis ei taha välja tulla, kuid minemine on alati selline kus olevat vaja minust hulgi fotosid teha, kuna näen nii totakas välja:D 
Edasi suundusime serpentiine mööda mägedesse. Nojah.... Kiirus oli nii 20-40 km/h, kuna aina roni ja lasku ja järgmisele tasandile minekuks on pööre pea 180 kraadi. Piirdeid tee ääres väga vähe, enamasti vaata alla sügavikku. Kui vastu tuleb teine masin, siis tuleb vaadata et ikka mööda saad – nii kitsad olid teed. Aga me oma suure bussiga olime muljetavaldavad – ikka ju mass mõjub ja pisemad litsusid end kenasti kas kalju ligi või kuristiku servale, et me mööda mahuks:)
Väiksema masinaga soovitan sinnakanti minna. Me ikka piinasime oma bussi parajalt, kuna ei tahtnud venida, kuid väikese madala autoga on seal raudselt mugavam.
Aga vaated olid küll sellised, et me aina oigasime... Mulle ei avalda metsased mäenõlvad erilist mõju, küll aga vaimustun ma järskudest kaljuservadest, mis suubuvad sügavikku. Ja mägijõgi seal kõige põhjas kui valge lint. Kuna tegu on Euroopa suurima kanjoniga, siis võin kinnitada, et see kõik oli nii võimas et võttis tõesti hinge kinni. Seal sain aru et ma ikka kohe üldse ei ole linna-inimene – üheski popis linnas viibimine ei avalda mulle sellist mõju kui metsik loodus.
Ootamatult avastasime väikese kohviku keset mäge. Otse loomulikult pidime seal väikese eine võtma, niivõrd hunnitu vaade avanes. Tundus väga sürr sellises kohas einestada. Veel sürrimaks osutus hiigelsuur võileib (baguette), mille vahel muu hulgas oli ka lasu friikartuleid.... See selleks:)
Ühes veidi madalamas paigas avastasime rannakese, kus rahvas aega veetis. Kuna olin endale just ostnud hiigelsuure sinise ujumis-/tshillimisrõnga, läks see kohe käiku raftingu-vahendina:) Mägijõed on teatavasti kärestikulised ja kiire vooluga. Tohutult palju sõitis sealtkandist läbi raftingupaate. Nägime ka ümberminekuid ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Mingi hetk haaras R mu suure sinise rõnga ja ronis jupp maad ülesvoolu. Viskas end rõngasse kui tugitooli ja lasi kiirel voolul end keerutades allapoole kanda. Pagan kui lõbus see tundus olema! Igatahes tegi ta seda korduvalt... Aga kuna mägijõed on teatavasti ka sügavad, siis seekord mina raftingule ei saanud. Teatati, et enne pean ma korralikult ujuma õppima kui ta mu jõe peale keerutama laseb. Mina tshilligu seisvas vees. Ok, tegelikult tõsi ta ju on, kuna rõnga ümberminek polnud võimatu ja ma ju temast poole kergem ka. Seega siis ujumiskursused kavas...
Ise pelgab kõrgust, kuid ikka vaja servale ronida. Et kas kaljunukk otsustab just nüüd irduda või mitte.Olin sunnitud nokatsit kasutama hakkama, kuna päike oli väga ere ja päikeseprillid olid minust pandakaru teinud
Kanjoni põhjas lookles kärestikuline jõgi, kuhu ka meil asja oli:)
Hingemattev teekond oli. Autoaknast sai kõvasti klõpsitud, kuna peatumise kohti leidus väga vähe
Rafting. Vool oli ikka päris kiire. Vastuvoolu ujuda ei suutnud minu nähes küll keegi
Paat hakkab kummuli keerama!
Kummuli
Tüüpiline vaatepilt teel, kuid kuna niiväga meeldis, tuli hullupööra pildistada;)
Mäeserval olevast kohvikust avanes selline vaade. Kohe sealsamas teisel pool teed
Hotell oli meil taas õnnestunud. L’Ermitage. Eraldi privaatses koridoris, suur vannituba, suur tuba ja isegi diivan lisaks suurele voodile. Kõige erilisemaks oli aga terrass laua-toolide ja lamamistoolidega... Terrassi taga oli kõrgendik taimedega, seega seal liikumist polnud. Mõnusalt privaatne. Kui natukenegi hotellis olime, siis kippusin kõike terrassil tegema. Hoovis oli ka bassein, kuid sinna me iseenesest mõistetavalt ei jõudnudki.
Reisil olid hotellid meie jaoks küll vaid ööbimiskohaks, kuid kuna me oleme suured mugavusehindajad, siis ikka eelistasime korralikke hotelle leida, mitte kuidagi ei viitsinud kämpingutes aega veeta, kui seal majakest ei saanud. Pane telk üles, võta maha jne. Tüütu. Reis oli siiski nautlemiseks ja oma eraldi nädalat me sellisena ka võtsime.
Õhtuks varusime hunniku juustu ja veini ning mõtlesime seda nautida öisel terrassil ritsikate siristamise saatel. Et mõelda kui romantiline ja puha. Mõtteks see jäigi, kuna õhtusöök, mida hotellis pakuti, oli niivõrd külluslik. Absoluutselt kõik oli ka äärmiselt maitsev, seega väärib äramainimist. Lisaks pudel veini ja kohe peale õhtusööki me lihtsalt kukkusime rajalt ja vajusime sügavasse unne.
Kanjoni põhjas lookles kärestikuline jõgi, kuhu ka meil asja oli:)
Hingemattev teekond oli. Autoaknast sai kõvasti klõpsitud, kuna peatumise kohti leidus väga vähe
Rafting. Vool oli ikka päris kiire. Vastuvoolu ujuda ei suutnud minu nähes küll keegi
Paat hakkab kummuli keerama!
Kummuli
Tüüpiline vaatepilt teel, kuid kuna niiväga meeldis, tuli hullupööra pildistada;)
Mäeserval olevast kohvikust avanes selline vaade. Kohe sealsamas teisel pool teed
Hotell oli meil taas õnnestunud. L’Ermitage. Eraldi privaatses koridoris, suur vannituba, suur tuba ja isegi diivan lisaks suurele voodile. Kõige erilisemaks oli aga terrass laua-toolide ja lamamistoolidega... Terrassi taga oli kõrgendik taimedega, seega seal liikumist polnud. Mõnusalt privaatne. Kui natukenegi hotellis olime, siis kippusin kõike terrassil tegema. Hoovis oli ka bassein, kuid sinna me iseenesest mõistetavalt ei jõudnudki.Reisil olid hotellid meie jaoks küll vaid ööbimiskohaks, kuid kuna me oleme suured mugavusehindajad, siis ikka eelistasime korralikke hotelle leida, mitte kuidagi ei viitsinud kämpingutes aega veeta, kui seal majakest ei saanud. Pane telk üles, võta maha jne. Tüütu. Reis oli siiski nautlemiseks ja oma eraldi nädalat me sellisena ka võtsime.
Õhtuks varusime hunniku juustu ja veini ning mõtlesime seda nautida öisel terrassil ritsikate siristamise saatel. Et mõelda kui romantiline ja puha. Mõtteks see jäigi, kuna õhtusöök, mida hotellis pakuti, oli niivõrd külluslik. Absoluutselt kõik oli ka äärmiselt maitsev, seega väärib äramainimist. Lisaks pudel veini ja kohe peale õhtusööki me lihtsalt kukkusime rajalt ja vajusime sügavasse unne.
Tellimine:
Postitused (Atom)
